/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)
/nginx/o/2024/11/21/16498453t1h6d5e.jpg)
- Viimased aastakümned on olnud eesti keele suhtes minnalaskmise aeg.
- Eesti kooli ees on suur ülesanne luua ja vormida eesti keele kaudu rahvust.
- Eesti keele ja kirjanduse õpetus vajab selgemat ja julgemat rahvuslikku keset.
Kui rahva tuumväärtus kuulutatakse aegunuks, siis muudab see ka rahva aegunuks. Seda kopitushaisu on juba peaaegu terve Eesti Vabariik täis, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Ehala.
Me läheneme taas ajaloolisele hetkele, kui võib öelda, et Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel.
Pinged, mis selle hetkeni viivad, on õhus niihästi globaalsel tasandil kui ka siin Eestis. Kõik viitab peatse kollektiivse tegutsemise paratamatusele. Paraku on rahvuslust viimastel aastakümnetel peetud piinlikuks, justkui mitte enam kuuluvaks ajaloo arsenali. Ometi on teisiti.
Viimased aastakümned on olnud eesti keele suhtes minnalaskmise aeg – olgu see siis õigekeelsuses, keelenõuetes või kasutusvaldkondades.
Tärkamine on vaikselt alanud, võib-olla esimeseks märgiks sai otsustav üleminek eestikeelsele haridusele. Praegu vaieldakse valimisõiguse piiritlemise üle, kuigi on tunda, et parema meelega ajaksid riigikogu otsustamatud selle kraavi.
Pööre haarab vältimatult ja paratamatult ka suhtumist meie keelde, eesti keelde.
Viimased aastakümned on olnud eesti keele suhtes minnalaskmise aeg – olgu see siis õigekeelsuses, keelenõuetes või kasutusvaldkondades. Aga kui rahva tuumväärtus kuulutatakse aegunuks, siis muudab see ka rahva aegunuks. Seda kopitushaisu on juba peaaegu terve Eesti Vabariik täis.
Tänane Fookus on pühendatud emakeeleõpetuse probleemidele. Meie emakeeleõpetajad on vapralt läbi aja seisnud vastu väärtuste erosioonile. Et see peatada ja tagasi pöörata, on vaja muutusi mitmel tasandil.
Keel on pidevas muutuses ja püüda seda peatada on võimatu. Eelmise sajandi teise poole sajaprotsendilist eesti kirjakeelsuse taset ei ole võimalik enam saavutada.
Esiteks on vaja taas tõsta eesti keel Eestimaal au sisse avalikult ja ametlikult. Tuleb kinnitada seda kõige kõrgemal tasandil nii kõnes, kirjas kui ka seaduses ja nõuda avaliku arvamuse toel. Eesti kooli ees on suur ülesanne luua ja vormida eesti keele kaudu rahvust, mille eesmärgid on põlistatud põhiseaduses.
Kuid keel on pidevas muutuses ja püüda seda peatada on võimatu. Noored eestlased kasutavad igapäevaselt kaht keelt, samas Eestis on üha rohkem inimesi, kes eesti keelt ei valda või räägivad halvasti. Eelmise sajandi teise poole sajaprotsendilist eesti kirjakeelsuse taset ei ole võimalik enam saavutada.
Kuid edukad kultuurrahvad on leidnud sellele lahenduse, mida keeleteaduses tuntakse diglossiana – ühiskonnas on korraga kasutusel kaks keelevarianti – klassikaline kõrgkultuuri kirjakeel, mille reeglid kestavad üle sajandite, ning paindlik igapäevane ühiskeel, mis võtab pidevalt mõjusid, aktsente ja sõnu, fraase ja väljendusmalle teistest keeltest. Nagu vanad kultuurrahvad, peame ka meie ausse tõstma diglossia.
Eesti kirjakultuuri varamust tuleks leida senisest väiksem, kuid üle aja elanud valik luulet ja proosat, mida käsitletaks korduvalt 12 õppeaasta jooksul.
Eesti keele õpetus peab keskenduma klassikalisele eesti keelele, mille kasutamine ametlikes ja pidulikes olukordades on taas inimese väärtuse mõõdupuu. Selle saavutamiseks tuleb muuta hoiakuid keelekorralduse ja õigekeelsuse suhtes ning luua ettekujutus emakeeleõpetuses, kuidas ühendada klassikalise eesti keele õpetust ja tekstikeskset praktilise eesti keele õpetust.
Muutust vajab ka kirjandusõpetus. Eesti kirjakultuuri varamust tuleks leida senisest väiksem, kuid üle aja elanud valik luulet ja proosat, mida käsitletaks korduvalt 12 õppeaasta jooksul, et see luule oleks peas ja tähtteosed eri vanuses uuesti lahti mõtestatud.
Eesti keele ja kirjanduse õpetus on lisaks praktilise suhtluspädevuse arendamisele Eesti tuumväärtuste õpetus. See on see, mis meid rahvana üheks liidab. Ilma üks olemata ei ole võimalik hoida ega kaitsta iseseisvust.